Pidula mõis

Kuulduste kohaselt paiknes Pidulas keskajal 1240. aastal rajatud pidalitõbiste varjupaik, mis olla andnud kohale ka nime. Pidula mõisa (saksa keeles Piddul) rajas sinna 16. sajandi lõpul Joachim Sträcke. 17. sajandist kuni 1772. aastani kuulus mõis von Stackelbergidele, edaspidi kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli ta aga von Tollide aadliperekonna omanduses. Mõisa viimane omanik oli Bernhard von Toll. Mõisa ühekorruseline, saaremaalikult lihtsas barokkstiilis kivist peahoone on ehitatud üsna pea pärast Põhjasõda, arvatavasti 1728. aastal. Kahele sambale toetuv portikus ning parempoolne tiibhoone pärinevad 19. sajandist. Hoone ühes ruumis on barokne maalitud talalagi. Alates 1970. aastast tühjalt seisnud ja lagunenud hoone on viimased aastad eraomanduses, mil on alustatud selle korrastamise ja restaureerimisega. 2004-05 avastati ja avati sellega seoses ka peahoone alused keldrid, mis olid vahepeal täis aetud. Keldrid on arvatavasti praegusest hoonest vanemad, võides pärineda isegi keskajast. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, sh neljatahuliste kivist sammastega ait.

Mõisa pargis paikneb Pidula muinaslinnus, mille ehitusaega arvatakse I aastatuhande esimesse poolde. Linnuse vall on laotud peaaegu ristküliku kujuline. Valli kõrgus on 0,5–1 meetrit ja laius 3 meetrit. Ühest otsast on vall veidi ümarduv. Läbimõõt kirde-edela suunas 95 m, ristipidi 60 m. Linnuse sees on kividest laotud 2 m kõrgune ja 17 m läbimõõduga ringvall, mis võib olla kujundatud Pidula mõisniku Tolli poolt arvestades tema muinsuse huvi.

Mõisast kolm kilomeetrit edelas, Pidula oja ääres paikneb 1809. aastal ehitatud mõisa vesiveski. Kahekorruselise arhailise hoone esimene korrus on kivist, teine korrus aga puidust. Vesiveski paisul asub Pidula kalakasvatus, mis pakub peale kalapüügi võimaluse ka majutust.

Mõisa härrastemaja ees asub Jakob Laulu mälestuskivi, mis avati 1987. aastal, millel on tekst "Siin, Pidula algkoolis töötas aastatel 1924-1940 koolijuhatajana aktiivne ühiskonnategelane Jakob Jüri p. Laul."